Teisele poole maailma saunade müümine on tegelikult üllatavalt lihtne – laod ühe sauna rahapakke täis ja põrutad Kanadasse kohale. Seal otsid kohalikud kõvemad käbid üles ja ütled neile, et see, mida te siiani teinud olete, on nali ja nüüd on kvaliteetsed Skandinaavia saunad teie õue peal imetlemiseks ja armastamiseks. Meil läks mõnevõrra keerulisemalt sest noh, sauna meil ei õnnestunud käsipagasiga kaasa võtta ja eurodega on alati nii nagu on.
Kohalejõudmine
Meie delegatsioonis olid Gunnar ja Priit, kellest teine ka retke siinkohal kokku võtab. Pärast 28tunnist lennujaamades ja lennukites magamata põksumist jõudsime lõpuks Torontosse. Eesti aja järgi oli reis kestnud 4 tundi, mis tegi asjadest arusaamise mõnevõrra keeruliseks. Erinevatest skännidest ja “kust-tuled-ja-millal-ära-
Aklimatiseerumine
Pikalt me esimese hooga Torontot nautima jääda ei saanud, sest järgmise päeva hommikul oli vaja ette võtta 8tunnine autosõit Montreali, kus olid kokku lepitud esimesed kohtumised. See tähendas, et põrutasime tagasi lennujaama, et auto rentida. Taaskord oleks olnud kasulik teada, et Torontos ei ole talverehvid kohustuslikud, küll aga Montrealis, kuhu me suundusime ja saime kiirelt aru ka miks. Teekond lumetormis möödus pigem positiivses meeleolus, kuid ärevaid hetki jagus ja tee ääres oli maha jäetud autosid rohkem, kui jõudsime kokku lugeda. Selline maailmalõpu temaatika. PS! Tanklast võid osta 30 eri sorti krõpse ja 0 eri sorti puuvilja.
Montreal
Väga külm. Jah, me mäletame veel neid Eesti -25 kraadi talvesid ka, aga me ei olnud päris lumeekspeditsiooni riietuses ja -15 kraadi koos külma tuulega võttis luust ja lihast läbi. Ma ei ole Gunnarit kunagi varem nii kiiresti end liigutamas näinud, kui hotellist ca kilomeetri kaugusele parklasse ruttasime. Montreal on prantsusekeelne linn ja nad näevad kõvasti vaeva, et seda nii ka hoida. Kui kellelegi helistades võetakse toru vastu inglise keeles, siis võib juhtuda, et tuleb keelepolitsei ja teeb trahvi. Lapsed võib panna inglisekeelsesse kooli ainult juhul, kui on eriluba, mille saavad need, kelle kodune keel on inglise keel.
Esimesed kolm ärikohtumist tehtud saime aru, et ohhoo, siin on tõesti võimalik midagi ära teha. Samal ajal kahtlesime kergelt, et äkki see on selle kandi stiil ja me oleme ise äärmiselt naiivsed inimesed.
Toronto
Põrutasime pärast kolme ööd Montrealis tagasi Torontosse. Ärikohtumisi meil seal ei olnud, aga sealt läks lennuk Vancouverisse (Kanada on ca 6000km lai ehk siis see siselend kestis 5h) ja mis veel olulisem – Priit sai täita ühe enda unistuse – minna NBA mängu vaatama. Piletid olid aegsasti ostetud ja pool juhuslikult leidsime endale hotelli, mis oli korvpallistaadioni kõrval. Mitte nagu samas piirkonnas, vaid konkreetselt areeniga ühenduses ja oleksime saanud sinna ka T-särgi väel jalutada. Gunnar, kes ei olnud enda sõnul ühtegi korvpallimängu varem elus vaadanud, oli avatud suhtumisega ning areenile sisenedes jahmunud. Ilmselt ei osanud ta aimata, et Toronto Raptorsi areen mahutab 19 800 pealtvaatajat (Saku Suurhall mahutab lisatribüünidega 7 000) ja on oskuslikult ehitatud suuresti maapinnast allapoole nii, et väljast ei tundu tegemist teab mis suurusuguse hoonega. Pärast mängu lubas, et paneb ise ka koju korvirõnga üles.
Vancouver
Kõige kahtlasem osa meie reisist. Jäime sinna nädalaks. Ühe kohtumise pärast, aga planeerimine ei olnud ehk kõige õnnestunum. Kontakt, kellega kohtuma pidime tundus paljulubav, aga ikkagi tundus rumal seda ühte kohtumist oodata nädal aega. Saime töökeskkonnast väljaspool arutada arenguplaane ja analüüsida tehtut. Käisime ka igapäevaselt ühel tummisemal jalutuskäigul ja linna uudistamas. Päris puhkuseks neid päevi kohtumist oodates nimetada ei saa, aga tagasi jõudes oli uutmoodi energiat sees küll. Peamiselt seetõttu, et seal olles oli lihtne aru saada mastaapide erinevusest siin ja sealpool ookeani. Õnneks mängis kõik ennast hästi välja ja need samad Vancouveri ettevõtjad on tänaseks esimese konteineri Delux 200 kümblustünne ära tellinud. Lubasid Märtsi jooksul ise ka külla tulla.
Tähelepanekud
- Kõige suurem üllatus oli see, et toit ei olnud hea. Võibolla on muidugi maitseasi ka ja suuremale osale meeldib, et hommikusöögi pannkookide all on hunnik fritüüritud kartuleid. Kohalikuks delikatessiks peetav suitsuliha oli praktikas nagu vähe küpsetatud kebab. Häid toiduelamusi leidsime pigem Mehhiko köögist ja üksikutest spordipubidest.
- Teadupärast legaliseeris Kanada mõne aasta eest kanepi ja seda saab spetsiaalsetest kauplustest osta. Need ei ole urkad, kus grip-kotikestes nõgeselehti lükatakse, vaid suured, hästi valgustatud kauplused, kus lettidel on kõikvõimalikke erinevaid pakendis kanepitooteid. Klienditeenindajad on viisakad ja professionaalsed. Nii mehed kui naised, nii nooremad kui vanemad. Kohalikega rääkides jäi samuti kõlama, et tegemist oli riiklikult targa otsusega ning mõju kuritegevusele ei ole kummaski suunas olnud. Olles ise klassikaliselt seisukohal, et kanepi legaliseerimine ei ole õige tee (ja jäädes ka edaspidi selle juurde), siis näiteks võrreldes Amsterdamiga ei olnud Kanada kanepil sellist räpast maitset juures (pun intended).
- Keskmise haritud kanadalase jaoks on riigi nimi “Estonia” küll tuttav, aga kindlad ei olda, kas oleme Venemaa osa või kas Baltikum on üks riik või mitte. Ettevõtjad, kellega kaubale saime, suutsid kohtumise jooksul kolm korda Tallinna ja Riia segi ajada, kuigi olid mõlemat külastanud.
